Heippa hei!

Mõtlesin, et teen ka korraks häält ja annan märku, et olen endiselt elus! Viimase sissekirjutuse tegin Button Bay Beach Getaway’st, kui olime seal veetnud oma esimese päikselise päeva Jamaical. Kui esimese päeva saime rahulikult rannas peesitada ja basseini ääres lesida, siis teine päev oli juba seiklusi täis. Esimeseks külastuseks oli Pelican Bar – puutoigastest merre ehitatud baarikene. Nautisime seal päikest ning kohalikku õlut – Red Stripe’i. Üsna joodav kraam. Edasi suundusime Black Riverisse krokodille vaatama. Seda kõike siis paadiga. Krokodillid nähtud, suundusime edasi jõe suudmest alla poole ning peatusime kuskil suvalises kohas, kus väiksed neegripoisid ja juba suuremad neegrimehed harrastasid hullumeelseid vettehüppeid juba päevi näinud puu otsast. Esmamulje oli natuke ehmatav, kui kari mustanahalisi silmad punnis mingeid hulle valgeid jälgivad, aga natukese aja pärast olid kõik juba omad ja vaheldumisi neegritega sooritasime ka ise juba neid samu vettehüppeid. Külakostiks saime kaasa kotitäie mangosid ning alustasime tagasiteed külasse, kust kõik alguse sai. Jõe läbisime ludinal, kuid niipea kui merele tagasi jõudsime, hakkas tõeline katsumus. Lained olid kõvasti kosunud ning vahepeal oli tunne, et lainelt lainele hüpates oli paadi ja mere vahel meetreid tühja õhku. Tagumik oli lõpuks juba üpris kange ning käed paadist kinni hõidmisest täiesti krampis. Metsikust sõidust läbimärgadena jõudsime lõpuks siiski turvaliselt randa tagasi ning vahetasime riided ja suundusime autoga Black Riveri linna, et seal väike shoppingutuur teha. Järgmise päeva hommikul võtsime sihiks Negrili, kus asub üks maailma top10 hulka kuuluv rand, mille kogupikkus oli vist mu mäletamist mööda 11 km. Nautida oli seda muidugi raske, kui igal sammul sulle midagi pähe tahetakse määrida ning iga kohalik turumutt sind oma putkasse shoppama kutsub. Samuti saime esimest korda tunda viha valgete vastu, kui üks arvatavasti kanepit liigtarvitanud neegripapi süüdistas meid liigses ülbuses, kuid niipea, kui lausud sõnakõlksu – „Ya Man“ on kõik juba korras ja respekt saavutatud. Saime kõik korraliku koguse D-vitamiini ning süda rahul, suundusime tagasi kodupoole. Juba järgmisel päeval oli vaja varakult tõusta, sest suundusime põhjarannikule, Montego Bay’sse. Kogu nende päevade jooksul oli juba selgeks saanud, et Eesti teed on tegelikult lausa luksuslikus korras, sest selliseid teid nagu siin, pole ma Eestis veel kohanud – isegi mitte kõige kolkamas külas Lõuna-Eestis. Paarikümne kilomeetri läbimiseks võib siin kuluda tunde. Siiski saime osa ka siinsest luksusest, sest Montego Bay ümbrus on tuntud just turismipiirkonnana ning korraks sattusime ka neljarealisele maanteele. Montego Bay’st suundusime edasi Fallmouthi, kus asub enamjaolt kohalikele inimestele mõeldud turg, kuid meie, hullud valged, pidime ka selle ära nägema. Kohe kui linna jõudsime ja autost välja astusime, küsisime abi kohalikult politseimehelt, ning tema soovitas tungivalt meil turule mitte minna ja piirduda meie lähiümbruses olevate lettidega – valged tehakse seal tavaliselt lihtsalt asjadest tühjaks. Kuid siiski ei suutnud osa meist jonni jätta ning raha trussikute ja rinnahoidjate vahel, läksime turule. Politseiametniku jutt osutus siiski natuke ülepaisutatuks, kuna iga kaupmees oli valgest kliendist väga huvitatud ning kogu külastus möödus vahejuhtumisteta. Turvaliselt autos tagasi, suundusime Windsori koobaste poole. Teel sinna tegime peatuse Hope Garden Estate’is , kus väiksema mäe otsas asuvast villa hoovist avanes vapustav vaade – mäed, palmid, istandused, päike ning sinine taevas. Positiivsest energiast laetuna suundusime edasi ikka nende koobaste poole, kuid jälle tuli midagi põnevat vahele – seekord siis kohalik keraamikakoda jõe ürgoru kaldal bambuste vahel. Omanikku küll „kodus“ ei olnud, kuid sealne praktikant tegi meile lahkelt väikse tuuri. Arusaamisega oli, nagu ikka, raskusi, kuna need kohalikud ei viitsi kohe üldse suud korralikult lahti teha ja sõnu välja hääldada. Lisaks on neil veel see kuradima kohalik keeleline eripära, mis teeb kogu arusaamise nii raskeks, et ajab kohe marru. Mõtled küll, et noh inglise keelt suhtlustasandil ikka oskad ju, aga no nendest inimestest on ikka täiesti võimatu aru saada. Lõpuks, kui seljataha oli jäänud üks tühine teelõik, kuid mille läbimine võttis järjekordselt aega vähemalt sada tundi, jõudsimegi Windsori koobaste lähistele, kus võttis meid vastu pea hambutu raggapapi, kelle pidime endale giidiks võtma ning suundusime koobastesse. Koopad ise asusid tükk maad eemal kohast, kuhu pidime auto jätma ning seega saime natuke seigelda ka vihmametsades. Raggapapi oli suht asjalik, tutvustas meile vist kõiki kohalikke taimi, mida on võimalik puu otsast korjata või põõsa küljest noppida. Lõpuks jõudsime koobasteni ning nende sisemus oli tõeliselt vapustav. Tegemist oli karstikoobastega ja seal sees turnida oli ikka päris ekstreemne, kuna papil oli kaasas kaks tõrvikut ning astuda kuhugi väga ei näinud ja lõppu jõudes süda ikka väga puperdas. Ja kui papi veel näitas, kes maas kivide peal ringi lasevad(mingid hiiglaslikud pikkade jalgadega putukad) ning laes tiirlevad(nahkhiired) siis tekkis kiire tahtmine koheselt nendest koobastest välja pääseda. Kuid teerada oli mudane ning kohati avanes ühelt poolt vaade väiksemat sorti kuristikule, mille põhjast turritasid püsti need settinud kiviogarikud ja kiirustamine muutus koheselt teisejärguliseks. Koopasuust väljudes sai jälle kergendatult hingata ning linnukese seinale visata – tehtud! Neid linnukesi on selle hetkeni seinale visatud vist juba kolm – esimene sai kirja, kui olime täielikust pärapõrgust üles leidnud oma Button Bay külalistemaja, teine pärast üliekstreemset paadisõitu merel ning kolmas kohalikku turgu külastades. Järgmine päev võtsime natuke rahulikumalt ning külastatud sai Appleton Estate rummitehast, kust ostsime kaasa liitrite viisi erinevat rummikraami ning edasi suundusime YS Fallsi. Selline turistimängimise päev oli J YS Fallsis jõudsin järgmisele järeldusele, et „No Problem in Jamaica – if you have lot’s of money“. Iga väiksemgi liigutus, mis sa siin kohalikul inimesel enda heaks teha lased – maksab! Sellises olukorras oli natuke raske nautida hiiglaslikke koski vihmametsades ning kogu seda hullumeelset loodust, kui iga hetk pead mõtlema, et kas ma pean nüüd selle eest talle raha maksa, et ta mind siia jääkülma vette sunnib ujuma minema või kui ma nüüd siin pilti teen, et kas ka see maksab või kui ma nüüd selle väikse trossikesega end vette kõigutan, kas ka see maksab. Oeh, keeruline. Muidu mulle ju väga meeldib kogu see hullumeelne elu siin mägedes, vihmametsades, savannides, rannaliival ja muudes sõnuseletamatult kaunites kohtades. Ka järgmise päeva saatsime mööda chillides oma külalistemajas, nautisime veel viimast võimalust basseinis sulistada ja mererannas kividel turnida ning oma viimased teokarbid ära korjata. Õhtul läksime veel ka kohalikule külasimmanile“Get Wet Wild Onion“, mis hiljem osutus lihtsalt meie valgete neidude lihaletiks, kuna blondid kiharad löövad siin igal sammul lainet. Laupäeva hommikul startisime juba Blue Mountains’i poole ning sõit sinna kestis terve päeva. Mäkketõus oli omaette seiklus, sest arusaam üliÜLIhalbadest teeoludest sai järjekordse kinnituse, ainult, et kümme korda hullemalt. Juba esimene tõus, mis meile ette tuli, tundus suht võimatu läbida, kuna tõesti oli tunne, et rühime püstisest seinast oma minibussiga üles. Kuid see oli alles algus ja hullem oli veel ees, sest mingi hetk kadus asfalttee ja edasi tuli vaid kruusatee, mida oli ka kruusateeks liig nimetada, kuna vihmasel perioodil on see vist arvatavasti jõgi. Ja tagatipuks otsustas meie minibuss, et edasi ta enam ei lähe, sest see pole lihtsalt võimalik. Nii helistasimegi oma ööbimiskohta, mis oli muidugi kõige kõrgemas punktis mäe jalamil asuv külalistemaja ja kohale saabus neljaveoline maastur, mis meid ööbimiskohta toimetas. Kohale jõudes tutvusime ümbruskonnaga, mis oli järjekordselt lihtsalt liiga hull. Mäed ümberringi, kohviistandused mägede jalamil, pilved käega katsutavas kõrguses jne. Kuid niipea kui pimedaks läks, mis siin juhtub kella 18 ja 19 vahel, läksime magama, sest juba hommikul 02:00 pidime alustama tõusmist Blue Mountainsi kõige kõrgemasse tippu, mis asub u. 2500 meetri kõrgusel. Kohe alguses sai selgeks, et ees on ränk katsumus, kuna nägevus on null ja ees ootab u. 11 km pikkune tõus mäkke, taskulambivalgel. Ja see oli ränk, väga ränk. Hiljem selgus, et pool seltskonnast oli valmis juba peale esimese tunni möödumist loobuma, kuid keegi ei teinud piiksugi J Kell kaks öösel pidime just sellepärast startima, et päiksetõusuks tippu jõuda, kuid udu ja pilved olid mäe vallutanud ning tipus me ei näinud tegelikult mitte midagi muud, kui paksu udu. Aga see-eest tagasi tulek oli väga põnev. Nägime, millise teekonna me kottpimedas läbinud olime ja üks koht tekitas päris palju elevust – kitsas teerada, ühel pool mäeserv ja teiselpool põhjatu kuristik, mille äärel kõlkudes ööpimeduses säravat Kingstoni vaadet nautisime, teadmata, mis meie ees tegelikult laiub. Kogu rännak võttis meil aega u. 6 tundi, nii nagu ka giid varasemalt ütles. Järgmine linnuke kirjas – tehtud! Tagasi jõudes nautisime veel kohalike valmistatud hommikusööki ja väidetavalt maailma parimat kohvi – Blue Mountainsi istandustest. Peale seda alustasime teekonda Kingstonisse, kus oli juba alanud rahvusvaheline tantsukonverents „Dancing and Child International“. Kingston on juba hoopis midagi muud, kui kogu see maapiirkond, mida kinnitasid ka sealsed kohalikud, niipea kui kuulsid, et me tegelikult oleme teel nädalaks Kingstonisse. Õnneks selgus kohapeal, et me ise väga millegi pärast muretsema ei pea, bussid on organiseeritud festivali toimumispaikade ja ööbimiskoha vahel ning igal sammul saadavad sind kohalikud vabatahtlikud, kes on alati valmis aitama ja lahendaksid vist iga mure, mis võimalik. Samuti pole vist hetkeksi võimalus kuhugi istuma jääda ja mõttesse vajuda, sest juba on nad sinu juures ja küsivad, kas ma otsin midagi või kuidas ta saab mulle abiks olla. Õhkkond on selline positiivne, olenemata sellest, et paljud loengud ja tantsutunnid on alla igasugust arvestust ja neid jäetakse lihtsalt ära, või seda tuleb asendama mingi suvaline inimene J It’s Jamaica – No Problem! Ühel natuke vabamal päeval otsustasime külastada Kingstoni käsitööturgu ja see oli ikka natuke kohutav. Sellist pealetükkivat müügistiili pole ma veel kohanud (noh muidugi pole ma põhjamaadest kaugemale jõudnud). Iga turumutt soovib, et sa astuksid just tema putkasse ja just temal on kõige ilusamad tassid ja kõige ilusamad särgid ja kõik on „Special prize just for you“. Kohutav, kohutav, aga kraam on odav ja tore J Pärast turgu otsustasime üles otsida ka kohalikud kaubamajad, aga peale odavate rämpsbutiikide ei leidnud me midagi ning mingi hetk taipasime, et oleme jõudnud ühte päris õudsasse piirkonda, kus sind kukutakse näppima ja torgitakse mingite asjadega, mida sulle pähe üritatakse määrida ning inimesed karjuvad ja lärmavad su peale ja ühesõnaga, jõudsime vist bussijaama piirkonda, millest eelnevalt olime lugenud õudusjutte ja iga reisikirjeldus soovitas bussijaama vältida. Seega sama kiirelt kui me sinna sattusime, olime me ka juba taksos ja ootasime õndsat pääsemist ning see ka tuli. Viuhh, järjekordne linnuke kirjas – tehtud! Ja ma loodan, et see jääb ka viimaseks, tahaks veel enne äratulekut puhata ka J

Siim (07.08.2009 kell 00:30, Eestis on kell näiteks praegu 08:30)