Jaman

Nonii, üks nädal Jamaical, davaikajamajka, hakkab lõpule jõudma. Kohalike (mõnusat???) chillivat elustiili ja hoiakut, et kuhugi ega kunagi pole kiiret, pole meie siiski omandanud (ikkagi ju eestlased...).

Programm on olnud tihe ja põhjalik, oleme rännanud saare lõuna-, kesk- ja läänepiirkonnas ringi, nii et pole aega ega jaksu olnud blogissegi omi mõtteid kribada.

Varahommikuti pakitakse kõik see kamp autosse ning õhtupimeduses puistatakse koduväravas välja. Vaevaliselt jõuab klaasi rummi veel ära juua ning juba vajubki silm looja. Selline on meie raske elu siin, ca 30 kraadi õhu- ja veesoojaga maal.

Mõned värvikamad seigad:

Pelican Bar (millest Pärnakas siin juba kirjutas). Laguuni peal asuv (mere poolt toodud?) puidust kokkuklopsitud laudadest onnike, kus õlu maksis 1,5 US$ asemel 4 ja kus pelikanid lähedalasuvatel kividel tukkusid.

Black Riveri krokodillide jõgi ning kohalikud noored kaelamurdvaid vettehüppeid tegemas.

Negril, 11 km liivaranda, millest meie ca 100 m läbi uurisime- lihtsalt ei jaksa kogu aeg uutele kohalikele seletada, et tahan ainult jalutada, mitte tema kaupa osta. Hakkajamad said jalad valgeks skuutri sõidus ning paadi taga langevarjus lenneldes. Kohalik nn platsiomanik ja rannatoolide rentija valvas kogu meie kamba päevitusprotsessi, mille lõpuks andis teada, et toolid maksavad siiski per 1 US$ algse "toolid tasuta!" asemel. Saime omanikuga aga mõnusa jutu peale, rääkis kohalikust elust olust, tahtis lahkelt telefoninumbreid vahetada ning seletas mõningaid kohalikke märke. Et kui rusikas käelabade nukid kergelt kokku lüüakse, siis on see lihtsalt tervitus, kui aga teretamise juures üksteisel kergelt pöialt silitada, on see juba suurem respect. Just meeste ja naiste vahel. Teadagi, mis respect...

Kohalike iga teise lause järel öeldav jaman tähendab aga, et kõik on OK (mitte you man, nagu mõned meie nutikad oletasid). Nüüd on meie kõnepruugis kohalikega jaman alati omal kohal...

Põhjarannik, Falmouthi turg ja koopad. Kindel see, et ma ei eelistaks elada saare põhjarannikul olevates betoonaiaga piiratud mitmetärni steriilsetes hotellides. Miljonivaade ja võimalik olla kohalikega null-kokkupuutes.

Meie eelistasime vastupidist, nt Falmouthi turgu. Marssisme uljalt, oma käekotikesed ja kaamerad näpus linna, kus keegi juhtumisi kohalikult politseinikult turu kohta küsis, mispeale tema väga selgelt nimetas, et kottide/kaameratega ei tasu kindlasti sinna nn saakloomaks minna. Nii me siis tassisime kõik oma varandused bussi tagasi, Pärnakas jäi valvama ja meie, oma tuhandekroonised Jamaica dollarid, peidetuna küll pesu vahele ja tennise sisse, väike värin jalgades, asusime turu tripile. Ilmselt nägime välja kui lasteaia vanem rühm. Tihedasti üksteise kannul, kiirel sammul, hanereas ning kohalikega mitte eriti suhelda proovides asusime turgu läbima. Kui keegi midagi vaadata soovis, hüüti stoooopppp! ja kõik ootasime ja turvasime, kuni mõni meist kaupa uuris.

Meie paljunäinud reisiseltskonna võttis sõnatuks saare keskosas olev Jamaica suurim koobas. Esmalt tervitas meid seal oma nn stationis rastamütsiga vana, kes kahe tõrvikuga ja per 15 US$ eest nägu oli meid lahkesti nõus koopasse viima. Euroopas nähtud koobastest- köite ja taradega turvatud, oli siinne kaugelt erinev. Väga libe, väga mudane, väga pime (kui vana või Pärnakat tõrvikuga lähedal ei juhtunud olema), väga palju nahkhiiri ja väga sügavale maa sisse ulatuv. Lahe!

Appleton Estate rummi tehasest ja YS Fallsist kirjutab loodetavasti mõni järgmine. Põhimure on aga selles, kuidas kogu see kaasaostetud rumm ettenähtud normi piiridesse ära mahutada ja Eestisse toimetada...

Täna oli meie Button Bay Getaway`s viimane, puhkuse ja päikesevõtu päev. Õhtul läheme külasse kohaliku baarimehe tehtud jerk chicken`it (kohalike ja kohalikku põhisööki) nautima ja loodetavasti tuleb muidu ka tore pidu. Igatahes noored tantsijad harjutasid eile hilise õhtutunnini higi tilkudes oma tantsunumbreid, millega kohalikke pahviks lüüa. Let`s see!

Homme varavalges asume konverentsi, Kingstoni ja Blue Mountaini poole teele.

tervitustega Anu

Belican Bar & Black River

Nii nagu pühapäeval naaberküla kaluritega kokku lepitud, siis tänane päev algas paadiga merel. Sihtmärk – Belican Bar (vt kaarti). Kergel pilvine taevas, mõnus soe merebriiz ja kerge lainetus toetas meie ca 30 min paadisõitu.

Belican Bar on merre rajatud pukkidel seisev ja vaid umbes 20 m² „putka“ mõnisada meetrit rannikust avamere poole. Varase hommikutunni tõttu ei olnud baar veel enne meie saabusmist avatud ja vahetult enne meid saabunud seltskonnaga toimus ka baari avamine. Nii nagu baaris ikka – tellisime mõned „Red Stripe“id (kohalik õlu, ja võtsime veidi päikest. Kuna meie paadi kapten on hingelt ka ärimees, siis pakkus ta meile lisaks Belican Bari trippile ($30) veel Black River Saffarit. Esialgu oli jutt kogusummast $50, kuid kuna me vaimustusega vedu ei võtnud siis mõne aja pärast kukkus hind $40-le ja sellega oli ka kaup tehtud. PS! Ametlikult alla $60 sellist teekonda ette ei võeta.

Peale mõnd õlu ja päikesepunetust veel suht valgetel nahalappidel pakkisime asjad, tõmbasime selga päästevestid ja teekond jätkus jõe poole. Kohe kui olime sisenenud Black River´ile tervitas meid üks silma- ja ninasõõrmepaar, tegemist oli pesuehtsa krokodilliga. Oli see siis tingitud täis kõhust või veidi pilvisest taevast, aga krokodille nägimegi vaid jõe suudme läheduses ja vaid 2 suurt ja üht väikest. Aga see selleks – nähtud, tehtud! Paadimatk aga jätkus ülesvoolu ja mõne aja pärast olime jõudnud oma matka lõpp-punkti – kohta, mille nime ma ei tea, aga see-eest oli seal hiiglama vahva ja tore olla.

Pühapäeviti toimusid seal suured peod ja seetõttu oli valik baaris kasin, kuid „Red Sripe“ oli olemas ja lisaks ka kohalikku rummi. Atraktsioonideks olid jõgi oma sooja veega ja puud jõe kaldal, mille otsa ronides sai eind köiega jõekohale kiigutada, et sealt oma stiilinäitega alla plartsatada. See oli nooremate mustade poiste meelistegevus, millest meiegi osa saime. Kõigele lisaks kasvas sealsamas ka mangopuu ja nagu tellitult hakkavad mangod valmima ja nii neid siis prantsatas aegajalt maha. Ja mida sa ikka ette võtad mahlase ja valminud mangoga – loomulikult sööd ära. Nii me siis vitsutasime neid seal ja kõik mis söömata jäid saime kaasa.

Algas tagasitee. Ja nii nagu sir kapten oli öelnud, siis tahasiteel saab olema lainetest tulenevalt veidi meeleolukam sõit kui esialgu. Oooo, ja see oli vahva! Vesi pritsis, paat keksles ja hüppas. Lõpuks koduranda jõudnuna olid viimne kui üks meist märjad, kui mitte läbimärjad. Kuid mis saab olla kellelgi midagi selle vastu, kui seda kõike toetab oma mõõdukas tugevuses soe tuul.

Ja et edasist päeva mitte raisku lasta, siis rallitasime oma Hiacega Black River linnakesse, kus täitusid meie tasud ja rahakotid tuhandete dollaritega, lõpuks siis Jamaica dollaritega (1 US$ on 87 JM$, mis teeb 1 EEK = 8 JM$). Veidi supermarketeid, seejärel turukülastus ja päevale pani punkti ühtusöök kohas nimega „Tasty food“. Õhtuhämaruse ja ööpimeduse veetsime juba Getaways .

Meie Jamaica

MIRJAM JA ÖÖ$IK€

Heihoo hottiebotties! (google translator: attractive woman)

No ööpäev ei ole enam 24 vaid 48 tundi, sest just nii kaua oleme me alates Tallinna lennujaamast magamata olnud :) Pärast ilusat und väikese briisi ja merekohinaga suundusime mõnnama oma private-beachile ja selle ilusasse sinisesse basseini. Päikesekreem saab homme otsa, sest täna oli see meie parim sõber. Nüüdsest pakume ka seljakreemitamist koos massažiga $5. Lainetes hullamist segas ainult soolane vesi, mis silmi kissitama ajas ja väiksed kaljukesed, mille tõttu on Mirjami rätik nüüd Siimu verest punane. Läksime ka maad avastama: ronisime mööda kaljunukke, korjasime merekarpe (enam üle piiri ei saa, aga noh..) ja lasime lainetel end vastu kaljut peksta. Samal ajal käisid teised võõras külas õlut joomas ning 'ya man'i' õppimas. Kahjuks lõppeb päev kell 7 õhtul, sest siis loojub päike ja pärast seda on öö must nagu mustikas. Hetkel läks terrassil elekter ka ära :) Sellegipoolest jätkub tsill terrassil mandlipuu (?) all, millel on just kui plastmassist lehed. Kuna päeval kuuma tõttu süüa ei taha, siis ootame nüüd oma einet ja uut päeva.

Kuumad 30-kraadised tervitused Reilile ja Merlinile.

Okei.. meie Pina Colada tuli nüüd!! Byebye sugarmuffins

$IIM: OLEN ELUS!!!

ING-MAN:

Kuidas teile kirjeldada Jamaicat? ... kahjuks on see võimatu! Võid olla läbireisinud terve maailma kuid ometi pole sul aimugi mis toimub siin, maailma otsal!

Kui jõudsime kohale ning hakkasin oma kohvrit lahti pakkima saabus karm reaalsus: kikilipsude, trakside, viikide, frakivööde, lakk kingade ja muu meile, linnainimestele, igapäevase eluksvajaliku träniga pole siin mitte miskit ette võtta. ilm on kariibimereääre vääriline! Kuid vaadates kogu ümbrust, elustiili, geograafiat, kliimat võib tunduda uskumatu kui kiirelt inimene harjub kõigega! Kohalike totaalne pohhuistlik loivamine poeb vaikselt ka meie kehadesse ning üsna varsti unustame oma endise, kiiretempolise eestlane=orjarahvas, tööinimene, elustiili! Pole sugugi imestusväärne kui varsti koosneb meie päevagraafik vaid 2-3 tegevusest ning need kah on healjuhul wc kasutamine, küljekeeramine või mõni muu energiat minimaalselt nõudev liigutus. Kui tahaksime 100% kohalike kombeid järgida, üritaks leida veel kedagi kelle käest veidi nende liigutruste eest ka raha nuruda. Tundub hea plaan!

NY oli aga hoopis omaette ooper! Siinkohal tahan kiita meid kõiki, et nii vähese ajaga suutsime linnalt võtta maximumi! Oli kõike! Alustades crazy vaatamisväärtustest, Sentral Park´is sörkimisest, Macdonaldsist, äärelinna baarid, live kontserdid, paksud mustanahalised, pilusilmsed turistid ja oi-kui-palju-veel kuni lõpetades koos vabadussamba ja linnarottide tervitamist päikesetõusuga!

Oleme veetnud siin vaid päeva kuid juba vahivad mulle õhtusöögilauas vastu parajalt pärdikutseks päevitunud eestlas-jamaicalased! Plaan on jätkata. Eesmärk: et neegrite ees poleks häbi alasti tantsida! hah.

Jätkan oma maheda uneveini nautimist, pöördun tänase viimase sigareti juurde ning lasen Jamaical võtta kõik mis mul on! Las ta poeb mulle hinge kõige täiega ja mul pole muud kui seda nautida ning unistada et paradiis ei lakkaks iial!! ;)

GRETA AND LIISA

Parampapampa pamp pa... Me oleme kohal!!! Kuid nüüd siis algusest...

Tallinna lennujaamast sai kohvrite kiletamisest meie reis alguse. Soome oli kiviga visata, võrreldes sellega, mis meid ees ootas. Astudes lennukisse, mis New Yorki lennutas, oli vaatepilt joovastav. Loomulikult kui jõudsime oma istekohale, kus meie pepuke puhkas 8,5 tundi, hakkasid kõik näppima tehnikaimesid. Inimesed meid vist väga ei mõisnud, mis rahvas siia pardale sattunud on, kuna kõikide loomus oli metsistunud. Kui kõik filmid said vaadatud, mängud mängitud, muusikavideote tantsusammud pähe õpitud, olime nagu supsti New Yorgis ja sealt sai alguse meie unetu elu. New York... WOW... Pilgud taevas, suud ammuli, emotsioonid laes. Käidud sai Empire State Buildingu's, Central Park'is ja loomulikult pidi ära nägema Vabadussamba. Broadway'l sai samuti käidud, kuid muusikali pakkumisi veel ei tulnud, sest valdas öö-pimedus. See aga tähendab seda, et peab kindlasti veel tagasi minema. Mida öö-tunnid edasi, seda rohkem ilmus tänavapilti ROTTE ja TARAKANE. Üle nende sumbates, jättes osad inimesed politsei küüsi tänu metroos üle pileti check-punkti hüpates või alt läbi pugedes, jõudsime siiski kõik ühes lennujaama põrandale tagasi, et panna silmaluugid veidikeseks ajaks kinni. Nagu New Yorgile kohane, siis Jamaica lend hilines, kuid siin me oleme ja kohale jõudsime. Wupiduuu... Päike, soe ookeani vesi, huvitavalt omapärased inimesed, uskumatult käänulised ja augulised teed.

Tänaseks on päike enda valdusesse võetud, külarahvaga sõbraks saadud ja Jamaica meeleolu südamesse tunginud.

Homme jälle!!!

Big Apple ja "ja man"

"Suur Õun", oma hiilguses ja uhkuses säras oma valguses terve öö meie peale. Tänu Lilianile saime ära näha kõik NY hiilgused ja vaatamisväärsused: Central Park, Time Squere, Empire State Building, Brodway, Subway, 5 cm prussakad ja kassimõõtu rotid. Eemal hiilgas Vabaduse sammas ja kohalikud kalamehed lantisid - kalu.

2 tundi lennu hilinemist ja peale ca 48 tundi ärkvelolekut jõudsime lõpuks palavasse Jamaica suveõhtusse, Montego Bay´s. Väikesed viperused autorendiga ja $10 kottipakkimise eest asusime teele. Pimedus, vasakpoolne liiklus ja väsimus on vaid peamised asjaolud, kuid vaid korra kaldusime harjumusest paremale poole ja eksisime teelt.

Lõpuks saabusime Button Bay Getaway´sse kell 23. Hingemattev väsimus, mis leevendus alles hommikul. Tänane päev on olnud mõnus chill - rannal krillimine, ookeanis ja basseinis ujumine ja Treasure Beach küla külastamine. Kui veel enne tänast ei olnud meil plaane mida me õhtuti teeme, siis peale külas kohalikega vestlemist on meil terve nädala õhtute kava koostatud ja planeeritud.

Homsest siis tegevussse!

Minemine

Tallinna Lennujaam, 24.07

Lisaks nendele sadadele, kes tulevad ja lähevad, ootavad või saadavad on täna lennujaamas lisaks 12 noort, kel lennukipiletid olemas ja sihtkoht selge - Jamaica.

Kes daCi kongressile esinema, kes esindama, kes osalema ja mõned niisama puhkajad - just nii kirju on meie seltskond. Samas eesmärk on kõigil ühine - puhata, reisida ja nautida.

Sellelt ajaveebilt leiad järgmise 3 nädala jooksul meie ülestähendusi ja mõtteid, pilte ja videosid, jutte ja lugusid.

Mõnusat jälgimist ja kaasaelamist!

Lennuplaan

R 24JUL	Tallinn-Helsingi	1445-1520	00:35
R 24JUL	Helsingi-New York	1710-1850	08:40
L 25JUL	New York-Montego Bay	1245-1535	03:50