Belican Bar on merre rajatud pukkidel seisev ja vaid umbes 20 m2 „putka“ mõnisada meetrit rannikust avamere poole. Varase hommikutunni tõttu ei olnud baar veel enne meie saabusmist avatud ja vahetult enne meid saabunud seltskonnaga toimus ka baari avamine. Nii nagu baaris ikka – tellisime mõned „Red Stripe“id (kohalik õlu, ja võtsime veidi päikest. Kuna meie paadi kapten on hingelt ka ärimees, siis pakkus ta meile lisaks Belican Bari trippile ($30) veel Black River Saffarit. Esialgu oli jutt kogusummast $50, kuid kuna me vaimustusega vedu ei võtnud siis mõne aja pärast kukkus hind $40-le ja sellega oli ka kaup tehtud. PS! Ametlikult alla $60 sellist teekonda ette ei võeta.
Peale mõnd õlu ja päikesepunetust veel suht valgetel nahalappidel pakkisime asjad, tõmbasime selga päästevestid ja teekond jätkus jõe poole. Kohe kui olime sisenenud Black River´ile tervitas meid üks silma- ja ninasõõrmepaar, tegemist oli pesuehtsa krokodilliga. Oli see siis tingitud täis kõhust või veidi pilvisest taevast, aga krokodille nägimegi vaid jõe suudme läheduses ja vaid 2 suurt ja üht väikest. Aga see selleks – nähtud, tehtud! Paadimatk aga jätkus ülesvoolu ja mõne aja pärast olime jõudnud oma matka lõpp-punkti – kohta, mille nime ma ei tea, aga see-eest oli seal hiiglama vahva ja tore olla.
Pühapäeviti toimusid seal suured peod ja seetõttu oli valik baaris kasin, kuid „Red Sripe“ oli olemas ja lisaks ka kohalikku rummi. Atraktsioonideks olid jõgi oma sooja veega ja puud jõe kaldal, mille otsa ronides sai eind köiega jõekohale kiigutada, et sealt oma stiilinäitega alla plartsatada. See oli nooremate mustade poiste meelistegevus, millest meiegi osa saime. Kõigele lisaks kasvas sealsamas ka mangopuu ja nagu tellitult hakkavad mangod valmima ja nii neid siis prantsatas aegajalt maha. Ja mida sa ikka ette võtad mahlase ja valminud mangoga – loomulikult sööd ära. Nii me siis vitsutasime neid seal ja kõik mis söömata jäid saime kaasa.
Algas tagasitee. Ja nii nagu sir kapten oli öelnud, siis tahasiteel saab olema lainetest tulenevalt veidi meeleolukam sõit kui esialgu. Oooo, ja see oli vahva! Vesi pritsis, paat keksles ja hüppas. Lõpuks koduranda jõudnuna olid viimne kui üks meist märjad, kui mitte läbimärjad. Kuid mis saab olla kellelgi midagi selle vastu, kui seda kõike toetab oma mõõdukas tugevuses soe tuul.
Ja et edasist päeva mitte raisku lasta, siis rallitasime oma Hiacega Black River linnakesse, kus täitusid meie tasud ja rahakotid tuhandete dollaritega, lõpuks siis Jamaica dollaritega (1 US$ on 87 JM$, mis teeb 1 EEK = 8 JM$). Veidi supermarketeid, seejärel turukülastus ja päevale pani punkti ühtusöök kohas nimega „Tasty food“. Õhtuhämaruse ja ööpimeduse veetsime juba Getaways .
