Programm on olnud tihe ja põhjalik, oleme rännanud saare lõuna-, kesk- ja läänepiirkonnas ringi, nii et pole aega ega jaksu olnud blogissegi omi mõtteid kribada.
Varahommikuti pakitakse kõik see kamp autosse ning õhtupimeduses puistatakse koduväravas välja. Vaevaliselt jõuab klaasi rummi veel ära juua ning juba vajubki silm looja. Selline on meie raske elu siin, ca 30 kraadi õhu- ja veesoojaga maal.
Mõned värvikamad seigad:
Pelican Bar (millest Pärnakas siin juba kirjutas). Laguuni peal asuv (mere poolt toodud?) puidust kokkuklopsitud laudadest onnike, kus õlu maksis 1,5 US$ asemel 4 ja kus pelikanid lähedalasuvatel kividel tukkusid.
Black Riveri krokodillide jõgi ning kohalikud noored kaelamurdvaid vettehüppeid tegemas.
Negril, 11 km liivaranda, millest meie ca 100 m läbi uurisime- lihtsalt ei jaksa kogu aeg uutele kohalikele seletada, et tahan ainult jalutada, mitte tema kaupa osta. Hakkajamad said jalad valgeks skuutri sõidus ning paadi taga langevarjus lenneldes. Kohalik nn platsiomanik ja rannatoolide rentija valvas kogu meie kamba päevitusprotsessi, mille lõpuks andis teada, et toolid maksavad siiski per 1 US$ algse "toolid tasuta!" asemel. Saime omanikuga aga mõnusa jutu peale, rääkis kohalikust elust olust, tahtis lahkelt telefoninumbreid vahetada ning seletas mõningaid kohalikke märke. Et kui rusikas käelabade nukid kergelt kokku lüüakse, siis on see lihtsalt tervitus, kui aga teretamise juures üksteisel kergelt pöialt silitada, on see juba suurem respect. Just meeste ja naiste vahel. Teadagi, mis respect...
Kohalike iga teise lause järel öeldav jaman tähendab aga, et kõik on OK (mitte you man, nagu mõned meie nutikad oletasid). Nüüd on meie kõnepruugis kohalikega jaman alati omal kohal...
Põhjarannik, Falmouthi turg ja koopad. Kindel see, et ma ei eelistaks elada saare põhjarannikul olevates betoonaiaga piiratud mitmetärni steriilsetes hotellides. Miljonivaade ja võimalik olla kohalikega null-kokkupuutes.
Meie eelistasime vastupidist, nt Falmouthi turgu. Marssisme uljalt, oma käekotikesed ja kaamerad näpus linna, kus keegi juhtumisi kohalikult politseinikult turu kohta küsis, mispeale tema väga selgelt nimetas, et kottide/kaameratega ei tasu kindlasti sinna nn saakloomaks minna. Nii me siis tassisime kõik oma varandused bussi tagasi, Pärnakas jäi valvama ja meie, oma tuhandekroonised Jamaica dollarid, peidetuna küll pesu vahele ja tennise sisse, väike värin jalgades, asusime turu tripile. Ilmselt nägime välja kui lasteaia vanem rühm. Tihedasti üksteise kannul, kiirel sammul, hanereas ning kohalikega mitte eriti suhelda proovides asusime turgu läbima. Kui keegi midagi vaadata soovis, hüüti stoooopppp! ja kõik ootasime ja turvasime, kuni mõni meist kaupa uuris.
Meie paljunäinud reisiseltskonna võttis sõnatuks saare keskosas olev Jamaica suurim koobas. Esmalt tervitas meid seal oma nn stationis rastamütsiga vana, kes kahe tõrvikuga ja per 15 US$ eest nägu oli meid lahkesti nõus koopasse viima. Euroopas nähtud koobastest- köite ja taradega turvatud, oli siinne kaugelt erinev. Väga libe, väga mudane, väga pime (kui vana või Pärnakat tõrvikuga lähedal ei juhtunud olema), väga palju nahkhiiri ja väga sügavale maa sisse ulatuv. Lahe!
Appleton Estate rummi tehasest ja YS Fallsist kirjutab loodetavasti mõni järgmine. Põhimure on aga selles, kuidas kogu see kaasaostetud rumm ettenähtud normi piiridesse ära mahutada ja Eestisse toimetada...
Täna oli meie Button Bay Getaway`s viimane, puhkuse ja päikesevõtu päev. Õhtul läheme külasse kohaliku baarimehe tehtud jerk chicken`it (kohalike ja kohalikku põhisööki) nautima ja loodetavasti tuleb muidu ka tore pidu. Igatahes noored tantsijad harjutasid eile hilise õhtutunnini higi tilkudes oma tantsunumbreid, millega kohalikke pahviks lüüa. Let`s see!
Homme varavalges asume konverentsi, Kingstoni ja Blue Mountaini poole teele.
tervitustega Anu
