MIRJAM JA ÖÖ$IK€
Heihoo hottiebotties! (google translator: attractive woman)
No ööpäev ei ole enam 24 vaid 48 tundi, sest just nii kaua oleme me alates Tallinna lennujaamast magamata olnud :) Pärast ilusat und väikese briisi ja merekohinaga suundusime mõnnama oma private-beachile ja selle ilusasse sinisesse basseini. Päikesekreem saab homme otsa, sest täna oli see meie parim sõber. Nüüdsest pakume ka seljakreemitamist koos massažiga $5. Lainetes hullamist segas ainult soolane vesi, mis silmi kissitama ajas ja väiksed kaljukesed, mille tõttu on Mirjami rätik nüüd Siimu verest punane. Läksime ka maad avastama: ronisime mööda kaljunukke, korjasime merekarpe (enam üle piiri ei saa, aga noh..) ja lasime lainetel end vastu kaljut peksta. Samal ajal käisid teised võõras külas õlut joomas ning 'ya man'i' õppimas. Kahjuks lõppeb päev kell 7 õhtul, sest siis loojub päike ja pärast seda on öö must nagu mustikas. Hetkel läks terrassil elekter ka ära :) Sellegipoolest jätkub tsill terrassil mandlipuu (?) all, millel on just kui plastmassist lehed. Kuna päeval kuuma tõttu süüa ei taha, siis ootame nüüd oma einet ja uut päeva.
Kuumad 30-kraadised tervitused Reilile ja Merlinile.
Okei.. meie Pina Colada tuli nüüd!! Byebye sugarmuffins
$IIM: OLEN ELUS!!!
ING-MAN:
Kuidas teile kirjeldada Jamaicat? ... kahjuks on see võimatu! Võid olla läbireisinud terve maailma kuid ometi pole sul aimugi mis toimub siin, maailma otsal!
Kui jõudsime kohale ning hakkasin oma kohvrit lahti pakkima saabus karm reaalsus: kikilipsude, trakside, viikide, frakivööde, lakk kingade ja muu meile, linnainimestele, igapäevase eluksvajaliku träniga pole siin mitte miskit ette võtta. ilm on kariibimereääre vääriline! Kuid vaadates kogu ümbrust, elustiili, geograafiat, kliimat võib tunduda uskumatu kui kiirelt inimene harjub kõigega! Kohalike totaalne pohhuistlik loivamine poeb vaikselt ka meie kehadesse ning üsna varsti unustame oma endise, kiiretempolise eestlane=orjarahvas, tööinimene, elustiili! Pole sugugi imestusväärne kui varsti koosneb meie päevagraafik vaid 2-3 tegevusest ning need kah on healjuhul wc kasutamine, küljekeeramine või mõni muu energiat minimaalselt nõudev liigutus. Kui tahaksime 100% kohalike kombeid järgida, üritaks leida veel kedagi kelle käest veidi nende liigutruste eest ka raha nuruda. Tundub hea plaan!
NY oli aga hoopis omaette ooper! Siinkohal tahan kiita meid kõiki, et nii vähese ajaga suutsime linnalt võtta maximumi! Oli kõike! Alustades crazy vaatamisväärtustest, Sentral Park´is sörkimisest, Macdonaldsist, äärelinna baarid, live kontserdid, paksud mustanahalised, pilusilmsed turistid ja oi-kui-palju-veel kuni lõpetades koos vabadussamba ja linnarottide tervitamist päikesetõusuga!
Oleme veetnud siin vaid päeva kuid juba vahivad mulle õhtusöögilauas vastu parajalt pärdikutseks päevitunud eestlas-jamaicalased! Plaan on jätkata. Eesmärk: et neegrite ees poleks häbi alasti tantsida! hah.
Jätkan oma maheda uneveini nautimist, pöördun tänase viimase sigareti juurde ning lasen Jamaical võtta kõik mis mul on! Las ta poeb mulle hinge kõige täiega ja mul pole muud kui seda nautida ning unistada et paradiis ei lakkaks iial!! ;)
GRETA AND LIISA
Parampapampa pamp pa... Me oleme kohal!!! Kuid nüüd siis algusest...
Tallinna lennujaamast sai kohvrite kiletamisest meie reis alguse. Soome oli kiviga visata, võrreldes sellega, mis meid ees ootas. Astudes lennukisse, mis New Yorki lennutas, oli vaatepilt joovastav. Loomulikult kui jõudsime oma istekohale, kus meie pepuke puhkas 8,5 tundi, hakkasid kõik näppima tehnikaimesid. Inimesed meid vist väga ei mõisnud, mis rahvas siia pardale sattunud on, kuna kõikide loomus oli metsistunud. Kui kõik filmid said vaadatud, mängud mängitud, muusikavideote tantsusammud pähe õpitud, olime nagu supsti New Yorgis ja sealt sai alguse meie unetu elu. New York... WOW... Pilgud taevas, suud ammuli, emotsioonid laes. Käidud sai Empire State Buildingu's, Central Park'is ja loomulikult pidi ära nägema Vabadussamba. Broadway'l sai samuti käidud, kuid muusikali pakkumisi veel ei tulnud, sest valdas öö-pimedus. See aga tähendab seda, et peab kindlasti veel tagasi minema. Mida öö-tunnid edasi, seda rohkem ilmus tänavapilti ROTTE ja TARAKANE. Üle nende sumbates, jättes osad inimesed politsei küüsi tänu metroos üle pileti check-punkti hüpates või alt läbi pugedes, jõudsime siiski kõik ühes lennujaama põrandale tagasi, et panna silmaluugid veidikeseks ajaks kinni. Nagu New Yorgile kohane, siis Jamaica lend hilines, kuid siin me oleme ja kohale jõudsime. Wupiduuu... Päike, soe ookeani vesi, huvitavalt omapärased inimesed, uskumatult käänulised ja augulised teed.
Tänaseks on päike enda valdusesse võetud, külarahvaga sõbraks saadud ja Jamaica meeleolu südamesse tunginud.
Homme jälle!!!
