Olen nüüd paar päeva kodus olnud ja tunne on niii imelik.. Mõnes mõttes on siin hea, süüa kohukest ja päev otsa magada, samas nüüd on juba see, et natuke tahaks tagasi ka :) Mulle hakkas meeldima sealne elurütm, koos ringi trippimine ja päike!!!.. jaa, nüüd ma juba igatsen seda higistamist, sest kõik vihmahood, mida Jamaicale ennustati, sajavad hoopis siin alla.

Konverentsinädal oli suht väsitav, sest iga hommik kell 8.15 viis buss meid festivalile ja tagasi jõudsime alles õhtupimedas. Päevad sisustasime workshoppide ja loengutega. Vahel sul vedas valikutega, vahel rääkisid tunni lõpus teistele, millist nalja sa viimased poolteist tundi pidid tegema. Ja siis meie esinemine.. Nii hull on mõelda, et see etendus oligi põhjus, tänu millele me 2 nädalaks paradiisi maandusime.. Aga hästi läks.. Pool on see, mis me laval tegime, teine pool on kõik järgnev. Eestis ei saa mitttte kunagi sellist tagasisidet, keegi ei vaevu midagi ütlema. Seal aga inimesed lihtsalt tulid ja tulid, rääkisid pikalt, mis nad arvasid, lihtsalt et sa teaks, siis naeratasid ja läksid oma teed. See pani tundma, et me tõesti ikka tegime midagi.. ja see tunne oli hea :)

Öösike

Vanttaa lennujaam

11. august, 2009 (10:53)

Selleks korraks on siis reis lõpule jõudmas. Nii nagu alustasime, jõuame ka koju 12-nekesi, olles täiesti elus ja terved.

Nii...ikka Vantaa lennujaam, kell on juba 11.00, aga kaugemale pole blogiga jõudnud. Ilmselt sellepärast, et reis koju on kestnud juba ligi 24 tundi ja magada pole eriti saanud. Aga pärast New Yorgi-Helsinki lendu saavad mõned meist istuda pehmetes rohelistes tekikestes, mis on just sellest lennukist pärit.

Aga nüüd kõige tähtsamast...:)

Reedel, 7. augustil oli meie tantsuetenduse esmaesitlus ja sinna otsa kohe ka teine. Sagimist ja närveerimist oli palju, kuid saime siiski hästi hakkama arvestades seda, et juba pärast esimest etendust oli võhm väljas. Samas oli pärast kõigil emotsioonid laes, sest raske töö sai väärika tasu...

Kell on 11.16 ja istun Helsinki lennujaamas...väsimus on suur, kuid emotsioonid äsjalõppenud suurepärasest reisist on siiski laes :) Natuke on veel oodata...viimane lend väljub 13.40. Praegu on juba täitsa paras aeg koju minna, parimad Jamaica vaatamisväärsused on nähtud ning omalt poolt ka tantsuoskused näidatud.

Räägiksin ka meie kõige tähtsamast konverentsi päevast - 7. augustist, meie esinemisest.

Kui paar päeva varem teada saime, et peame ühe korra asemel kaks korda järjest esinema oli ehmatus ikka päris suur...tants on ju 30 minutit pikk ning hingetõmbe hetki ei ole. Terve päev käis pidev arutelu, et kuidas me ikka need kaks esinemist tehtud saame ja veel muidugi hästi tehtud...kuid alati saab ikka kuidagi moodi hakkama ja pingutasime kõvasti ning tulemus oli vinge. Väga uhke tunne oli tantsida ning kui publik veel pärast etendust püsti tõusis oli kindel, et asi oli hea. Veel mitu päeva pärast meie etendust käisid erinevate maade tantsijad kiitmas, et meil oli hea etendus.... Tänud Elole, kes nii uhke asja tegi!!!

Heihopsti!!!

Hetkel on kell 7.09. Täna pidime küll tõusma alles kell 9, aga igapäevase rutiini tõttu ei saanud ka täna enam rohkem und kui kella seitsmeni. Nii ma siis istun siin üksinda köögis ja kirjutan blogi.

Nonii...Reisi algusest on möödunud juba kaks nädalat ja tantsukonverents hakkab samuti lõpule jõudma. Seetõttu käivad lõputseremoonia tarvis tihedad proovid. Aga kõige tähtsam on aga see, et täna on meil esinemine!!! Ja mitte ainult üks, vaid lausa kaks... Seda seetõttu, et maja, mis pidi esinemise ajaks valmis saama, ei saanud ja et ikka kõik soovijad kõiki etendusi näeks, tuleb performance`eid kahes kohas esitada.

Greta

Heippa hei!

Mõtlesin, et teen ka korraks häält ja annan märku, et olen endiselt elus! Viimase sissekirjutuse tegin Button Bay Beach Getaway’st, kui olime seal veetnud oma esimese päikselise päeva Jamaical. Kui esimese päeva saime rahulikult rannas peesitada ja basseini ääres lesida, siis teine päev oli juba seiklusi täis. Esimeseks külastuseks oli Pelican Bar – puutoigastest merre ehitatud baarikene. Nautisime seal päikest ning kohalikku õlut – Red Stripe’i. Üsna joodav kraam. Edasi suundusime Black Riverisse krokodille vaatama. Seda kõike siis paadiga. Krokodillid nähtud, suundusime edasi jõe suudmest alla poole ning peatusime kuskil suvalises kohas, kus väiksed neegripoisid ja juba suuremad neegrimehed harrastasid hullumeelseid vettehüppeid juba päevi näinud puu otsast. Esmamulje oli natuke ehmatav, kui kari mustanahalisi silmad punnis mingeid hulle valgeid jälgivad, aga natukese aja pärast olid kõik juba omad ja vaheldumisi neegritega sooritasime ka ise juba neid samu vettehüppeid. Külakostiks saime kaasa kotitäie mangosid ning alustasime tagasiteed külasse, kust kõik alguse sai. Jõe läbisime ludinal, kuid niipea kui merele tagasi jõudsime, hakkas tõeline katsumus. Lained olid kõvasti kosunud ning vahepeal oli tunne, et lainelt lainele hüpates oli paadi ja mere vahel meetreid tühja õhku. Tagumik oli lõpuks juba üpris kange ning käed paadist kinni hõidmisest täiesti krampis. Metsikust sõidust läbimärgadena jõudsime lõpuks siiski turvaliselt randa tagasi ning vahetasime riided ja suundusime autoga Black Riveri linna, et seal väike shoppingutuur teha. Järgmise päeva hommikul võtsime sihiks Negrili, kus asub üks maailma top10 hulka kuuluv rand, mille kogupikkus oli vist mu mäletamist mööda 11 km. Nautida oli seda muidugi raske, kui igal sammul sulle midagi pähe tahetakse määrida ning iga kohalik turumutt sind oma putkasse shoppama kutsub. Samuti saime esimest korda tunda viha valgete vastu, kui üks arvatavasti kanepit liigtarvitanud neegripapi süüdistas meid liigses ülbuses, kuid niipea, kui lausud sõnakõlksu – „Ya Man“ on kõik juba korras ja respekt saavutatud. Saime kõik korraliku koguse D-vitamiini ning süda rahul, suundusime tagasi kodupoole. Juba järgmisel päeval oli vaja varakult tõusta, sest suundusime põhjarannikule, Montego Bay’sse. Kogu nende päevade jooksul oli juba selgeks saanud, et Eesti teed on tegelikult lausa luksuslikus korras, sest selliseid teid nagu siin, pole ma Eestis veel kohanud – isegi mitte kõige kolkamas külas Lõuna-Eestis. Paarikümne kilomeetri läbimiseks võib siin kuluda tunde. Siiski saime osa ka siinsest luksusest, sest Montego Bay ümbrus on tuntud just turismipiirkonnana ning korraks sattusime ka neljarealisele maanteele. Montego Bay’st suundusime edasi Fallmouthi, kus asub enamjaolt kohalikele inimestele mõeldud turg, kuid meie, hullud valged, pidime ka selle ära nägema. Kohe kui linna jõudsime ja autost välja astusime, küsisime abi kohalikult politseimehelt, ning tema soovitas tungivalt meil turule mitte minna ja piirduda meie lähiümbruses olevate lettidega – valged tehakse seal tavaliselt lihtsalt asjadest tühjaks. Kuid siiski ei suutnud osa meist jonni jätta ning raha trussikute ja rinnahoidjate vahel, läksime turule. Politseiametniku jutt osutus siiski natuke ülepaisutatuks, kuna iga kaupmees oli valgest kliendist väga huvitatud ning kogu külastus möödus vahejuhtumisteta. Turvaliselt autos tagasi, suundusime Windsori koobaste poole. Teel sinna tegime peatuse Hope Garden Estate’is , kus väiksema mäe otsas asuvast villa hoovist avanes vapustav vaade – mäed, palmid, istandused, päike ning sinine taevas. Positiivsest energiast laetuna suundusime edasi ikka nende koobaste poole, kuid jälle tuli midagi põnevat vahele – seekord siis kohalik keraamikakoda jõe ürgoru kaldal bambuste vahel. Omanikku küll „kodus“ ei olnud, kuid sealne praktikant tegi meile lahkelt väikse tuuri. Arusaamisega oli, nagu ikka, raskusi, kuna need kohalikud ei viitsi kohe üldse suud korralikult lahti teha ja sõnu välja hääldada. Lisaks on neil veel see kuradima kohalik keeleline eripära, mis teeb kogu arusaamise nii raskeks, et ajab kohe marru. Mõtled küll, et noh inglise keelt suhtlustasandil ikka oskad ju, aga no nendest inimestest on ikka täiesti võimatu aru saada. Lõpuks, kui seljataha oli jäänud üks tühine teelõik, kuid mille läbimine võttis järjekordselt aega vähemalt sada tundi, jõudsimegi Windsori koobaste lähistele, kus võttis meid vastu pea hambutu raggapapi, kelle pidime endale giidiks võtma ning suundusime koobastesse. Koopad ise asusid tükk maad eemal kohast, kuhu pidime auto jätma ning seega saime natuke seigelda ka vihmametsades. Raggapapi oli suht asjalik, tutvustas meile vist kõiki kohalikke taimi, mida on võimalik puu otsast korjata või põõsa küljest noppida. Lõpuks jõudsime koobasteni ning nende sisemus oli tõeliselt vapustav. Tegemist oli karstikoobastega ja seal sees turnida oli ikka päris ekstreemne, kuna papil oli kaasas kaks tõrvikut ning astuda kuhugi väga ei näinud ja lõppu jõudes süda ikka väga puperdas. Ja kui papi veel näitas, kes maas kivide peal ringi lasevad(mingid hiiglaslikud pikkade jalgadega putukad) ning laes tiirlevad(nahkhiired) siis tekkis kiire tahtmine koheselt nendest koobastest välja pääseda. Kuid teerada oli mudane ning kohati avanes ühelt poolt vaade väiksemat sorti kuristikule, mille põhjast turritasid püsti need settinud kiviogarikud ja kiirustamine muutus koheselt teisejärguliseks. Koopasuust väljudes sai jälle kergendatult hingata ning linnukese seinale visata – tehtud! Neid linnukesi on selle hetkeni seinale visatud vist juba kolm – esimene sai kirja, kui olime täielikust pärapõrgust üles leidnud oma Button Bay külalistemaja, teine pärast üliekstreemset paadisõitu merel ning kolmas kohalikku turgu külastades. Järgmine päev võtsime natuke rahulikumalt ning külastatud sai Appleton Estate rummitehast, kust ostsime kaasa liitrite viisi erinevat rummikraami ning edasi suundusime YS Fallsi. Selline turistimängimise päev oli J YS Fallsis jõudsin järgmisele järeldusele, et „No Problem in Jamaica – if you have lot’s of money“. Iga väiksemgi liigutus, mis sa siin kohalikul inimesel enda heaks teha lased – maksab! Sellises olukorras oli natuke raske nautida hiiglaslikke koski vihmametsades ning kogu seda hullumeelset loodust, kui iga hetk pead mõtlema, et kas ma pean nüüd selle eest talle raha maksa, et ta mind siia jääkülma vette sunnib ujuma minema või kui ma nüüd siin pilti teen, et kas ka see maksab või kui ma nüüd selle väikse trossikesega end vette kõigutan, kas ka see maksab. Oeh, keeruline. Muidu mulle ju väga meeldib kogu see hullumeelne elu siin mägedes, vihmametsades, savannides, rannaliival ja muudes sõnuseletamatult kaunites kohtades. Ka järgmise päeva saatsime mööda chillides oma külalistemajas, nautisime veel viimast võimalust basseinis sulistada ja mererannas kividel turnida ning oma viimased teokarbid ära korjata. Õhtul läksime veel ka kohalikule külasimmanile“Get Wet Wild Onion“, mis hiljem osutus lihtsalt meie valgete neidude lihaletiks, kuna blondid kiharad löövad siin igal sammul lainet. Laupäeva hommikul startisime juba Blue Mountains’i poole ning sõit sinna kestis terve päeva. Mäkketõus oli omaette seiklus, sest arusaam üliÜLIhalbadest teeoludest sai järjekordse kinnituse, ainult, et kümme korda hullemalt. Juba esimene tõus, mis meile ette tuli, tundus suht võimatu läbida, kuna tõesti oli tunne, et rühime püstisest seinast oma minibussiga üles. Kuid see oli alles algus ja hullem oli veel ees, sest mingi hetk kadus asfalttee ja edasi tuli vaid kruusatee, mida oli ka kruusateeks liig nimetada, kuna vihmasel perioodil on see vist arvatavasti jõgi. Ja tagatipuks otsustas meie minibuss, et edasi ta enam ei lähe, sest see pole lihtsalt võimalik. Nii helistasimegi oma ööbimiskohta, mis oli muidugi kõige kõrgemas punktis mäe jalamil asuv külalistemaja ja kohale saabus neljaveoline maastur, mis meid ööbimiskohta toimetas. Kohale jõudes tutvusime ümbruskonnaga, mis oli järjekordselt lihtsalt liiga hull. Mäed ümberringi, kohviistandused mägede jalamil, pilved käega katsutavas kõrguses jne. Kuid niipea kui pimedaks läks, mis siin juhtub kella 18 ja 19 vahel, läksime magama, sest juba hommikul 02:00 pidime alustama tõusmist Blue Mountainsi kõige kõrgemasse tippu, mis asub u. 2500 meetri kõrgusel. Kohe alguses sai selgeks, et ees on ränk katsumus, kuna nägevus on null ja ees ootab u. 11 km pikkune tõus mäkke, taskulambivalgel. Ja see oli ränk, väga ränk. Hiljem selgus, et pool seltskonnast oli valmis juba peale esimese tunni möödumist loobuma, kuid keegi ei teinud piiksugi J Kell kaks öösel pidime just sellepärast startima, et päiksetõusuks tippu jõuda, kuid udu ja pilved olid mäe vallutanud ning tipus me ei näinud tegelikult mitte midagi muud, kui paksu udu. Aga see-eest tagasi tulek oli väga põnev. Nägime, millise teekonna me kottpimedas läbinud olime ja üks koht tekitas päris palju elevust – kitsas teerada, ühel pool mäeserv ja teiselpool põhjatu kuristik, mille äärel kõlkudes ööpimeduses säravat Kingstoni vaadet nautisime, teadmata, mis meie ees tegelikult laiub. Kogu rännak võttis meil aega u. 6 tundi, nii nagu ka giid varasemalt ütles. Järgmine linnuke kirjas – tehtud! Tagasi jõudes nautisime veel kohalike valmistatud hommikusööki ja väidetavalt maailma parimat kohvi – Blue Mountainsi istandustest. Peale seda alustasime teekonda Kingstonisse, kus oli juba alanud rahvusvaheline tantsukonverents „Dancing and Child International“. Kingston on juba hoopis midagi muud, kui kogu see maapiirkond, mida kinnitasid ka sealsed kohalikud, niipea kui kuulsid, et me tegelikult oleme teel nädalaks Kingstonisse. Õnneks selgus kohapeal, et me ise väga millegi pärast muretsema ei pea, bussid on organiseeritud festivali toimumispaikade ja ööbimiskoha vahel ning igal sammul saadavad sind kohalikud vabatahtlikud, kes on alati valmis aitama ja lahendaksid vist iga mure, mis võimalik. Samuti pole vist hetkeksi võimalus kuhugi istuma jääda ja mõttesse vajuda, sest juba on nad sinu juures ja küsivad, kas ma otsin midagi või kuidas ta saab mulle abiks olla. Õhkkond on selline positiivne, olenemata sellest, et paljud loengud ja tantsutunnid on alla igasugust arvestust ja neid jäetakse lihtsalt ära, või seda tuleb asendama mingi suvaline inimene J It’s Jamaica – No Problem! Ühel natuke vabamal päeval otsustasime külastada Kingstoni käsitööturgu ja see oli ikka natuke kohutav. Sellist pealetükkivat müügistiili pole ma veel kohanud (noh muidugi pole ma põhjamaadest kaugemale jõudnud). Iga turumutt soovib, et sa astuksid just tema putkasse ja just temal on kõige ilusamad tassid ja kõige ilusamad särgid ja kõik on „Special prize just for you“. Kohutav, kohutav, aga kraam on odav ja tore J Pärast turgu otsustasime üles otsida ka kohalikud kaubamajad, aga peale odavate rämpsbutiikide ei leidnud me midagi ning mingi hetk taipasime, et oleme jõudnud ühte päris õudsasse piirkonda, kus sind kukutakse näppima ja torgitakse mingite asjadega, mida sulle pähe üritatakse määrida ning inimesed karjuvad ja lärmavad su peale ja ühesõnaga, jõudsime vist bussijaama piirkonda, millest eelnevalt olime lugenud õudusjutte ja iga reisikirjeldus soovitas bussijaama vältida. Seega sama kiirelt kui me sinna sattusime, olime me ka juba taksos ja ootasime õndsat pääsemist ning see ka tuli. Viuhh, järjekordne linnuke kirjas – tehtud! Ja ma loodan, et see jääb ka viimaseks, tahaks veel enne äratulekut puhata ka J

Siim (07.08.2009 kell 00:30, Eestis on kell näiteks praegu 08:30)

Ya man... (06.08)

Oleme jõudnud Kingstoni ja seda sõna siin enam ei kohta.

Meeltes valitseb kurbus, sest kõik igatsevad nüüd juba meie armast Button Bay Getaway’d. Tunne on nagu oleks sattunud täiesti teise dimensiooni. Suure linna värk. Nüüd mõistavad kõik selle väärtust, et tulime varem Jamaicale, et näha selle võlusid. See loodus on kirjeldamatult võimas. Arutasime, et kui oleks tulnud ainult konverentsiks kohal, ei oleks me Jamaicast sellises vaimustuses nagu hetke seisul. Enamus emotsioone on paraku konverents ja Kingston tugevasti alla tõmmanud. Põhjuseks on, et olid liiga suured ootused. Kõik eeldasid, et kui Hollandis korraldati nii kõva tantsu üritus siis taseme pulk on kõrgel ning on soov seda ületada. Jamaica rahval paraku see ei õnnestunud. Mis aga muutunud ei ole, on kohalike pilgud. Paljude jaoks on valge nahk siiani ime. Kohati muutub see juba naljakaks, eriti veel ringi sõites läbi rahva masside, nähes nende emotsioonide rohkust meie suhtes. Teisest küljest juba natuke hirmuäratav.

Hetkel ei oskagi rohkem oma mõttemaailmat kirja panna. Täielik seisak... Kuid peatselt uuesti.

Liisa

Vaade Jamaicale läbi Kingstoni ja daCi konverentsi

Kingstonisse saabusime totaalselt väsinuna ning pesemata. Olime just terve öö Mountain Peaki otsa ja sealt alla roninud ja sellist väsimust pole vähemalt mina küll vist kunagi tundud...aga nagu ikka elame me ka kõige raskemad katsumused üle. Registreerisime ennast kõigepealt daCi konverentsile ja liikusime edasi oma ööbimiskohta- University of the West Indies, Rex Nettleford Hall. Kiire pesu ning kohe liikusime konverentsi poolt korraldatud bussidega Emancipation Park´i, kus toimus festivali avatseremoonia. Loomulikult suutsin mina juba esimesel päeval busside vahetamise käigus oma esinemise seeliku ära kaotada...:D, õnneks on siin terve hulk väga entukaid aktiviste vabatahtlikke, kes suhteliselt kiirelt mu seeliku üles leidsid. Avatseremoonial jäi kõigile silma meie uhke polka ja nn. tiaara....meie mõistes täiesti tavaline lillepärgJ Tseremoonia ise oli hullem, kui põhikooli lõpuaktus- vähemalt 5 väga sarnase sisuga kõnet ja paar Jamaica rahvatantsu (bootieshake) esinemist. Õnneks oli pärast tseremooniat Nyammings- sööming Pegasuse hotellis.

Järgnevad päevad siin konverentsil on olnud täis väga varast tõusmist ja rohkeid nii huvitavaid kui ka väga ajuvabasid workshoppe. Päeva sisu on selline, et esimene tund on kõigil ühine- üle päeva kas Keynote (päris mõttetud loengud) või Master Class (siin saab igaüks ise valida, mis tundi läheb, kavas on tavaliselt antud umbes 8 erinevat tundi). Järgneb harjutamine lõputseremooniaks...selleks jaotati meid kuute gruppi, iga grupp tantsib ühe kariibimere riigi tantsu. Mina näiteks olen Kuuba grupis...Pärast väikest lõunat jätkuvad esinemised- siiani on needki olnud suhteliselt kaheldavad....tavaliselt on palju Jamaica rahvatantse, kus 10 aastased lapsed tagumikku keerutavad. Edasi on võimalik valida endale workshop, enamasti on valikuks creative dance, modern dance, contemporary, dancehall, reggae või mõni muu veidra nimega rahvatantsuline. Meie valikud on olnud erinevad, mõnel korral oleme tunniga isegi rahule jäänud:D Pärast workshoppe on kavas õhtused esinemised, mis taseme poolest on juba tunduvalt paremad. Samas võib leida ka eriti kummalisi vaimusünnitisi....

Mirm

4. august, teisipäev

Palju õnne Ingmar! Ehk siis hommikul tahtsid kõik talle õnne soovida, kuid ei tahtnud teine kuidagi ennast näole anda... lõpuks siiki otsustas sünnipäevalaps välja tulla ja muhvinid, apelsinid ning teokarbid said üle antud. Koos teistega toast lahkudes otsustasime kõigepealt minna Port Royalisse (pilte pole, kuna fotokas streikis) vaatama sealset kindlust. Väga lahe oli teine, kohe tuli meelde film „Kariibimere piraadid“. Kindlusest suurem osa oli maavärinate ja tormidega lagunenud, kuid väiksem versioon kunagisest ehitisest oli kenasti taastatud ja vägagi tõetruu. Edasi suundusime saare kõige idapoolsema tipu poole, kus on majakas. Mõtlesime, et lähme seda vaatama, kuid eksisime ühes teeotsas ja sõitsime suure kaarega. Vahepeal võtsime peale naise, kes töötas Bathi’s, olevat olnud seal giid. Kohale jõudes olin üsna skeptiline kuna kohe kui me seisma jäime oli terve pilv musti tegelasi meie auto ümber. Mõtlesin, et ei tea, kas tasub kuid Kristjan arvas, et lähme vaatame. Muidugi käis kõik kähku nagu ikka, öeldi, et pange ujumisriided selga ja lähme aga mineraalveevanni võtma. No mis meil siis muud üle jäi, riietusime ja läksimegi, kuid tuli välja, et see oli tegelikult täitsa mõnus. Meid pritsiti tulikuuma (u 56 kraadise) mineraalveega, tehti massaaži määriti õli ja mudaga. See protseduur pidi lausa 5 aastat nooremaks tegema :D.

Peale selle saame nüüd öelda, et oleme käinud Usain Bolt-iga samas spaas, nimelt nende jutu järgi pidi maailma kiireim mees alati kui aega on seal käima. Nende juttu muidugi ei tasu alati puhta kullana võtta. Lõpuks tuli välja, et protseduur läks maksma 60 USD. See oli küll liiiiiiiiga palju, kuid ei hakanud nendega vaidlema, olgu neilgi siis hea päev. Isegi auto pesti vahepeal puhtaks, mitte, et keegi oleks küsinud, kas me seda tahame. Selle eest tuli muidugi ka natuke maksta. Pärast noorenduskuuri hakkasime uuest majaka poole sõitma. Vahepeal oli küll imelik sõita mööda rada, mis kulges kõrgete suhkruroo põldude vahel kuid siiski oli see õige tee ja jõudsime kohale.

Kahjuks ei olnud majakavahti vist kodus, seega pidime rahulduma selle vaatamisega värava tagant. Nägime majaka lähedal olevat ilusat randa ja kui sinna läksime tuli välja, et see oli nagu tõeline paradiisirand- valge liiv, sinine meri ja isegi palm oli olemas J. Sain ka enda soovipildi sellisest rannast tehtud, loodame, et see jõuab peagi ka minu seinale.

Käisime Kristjaniga ujumas, lained olid lahedalt suured. Mõnus oli lasta ennast lainetel kanda ja niisama meres möllata. Enne äraminekut läksin oma ujukaid loputama kuna kõik kohad olid liiva täis ja üllatus-üllatus ma sain jälle läbimärjaks :D aga vähemalt oli lõbus. Tagasitee sujus juba viperusteta, vahepeal tegime söögipausi. Süüa saab siin küll hästi ja odavalt! Teinekordki J

Helina